Looming "looming" Deutsch Übersetzung
Lernen Sie die Übersetzung für 'looming' in LEOs Englisch ⇔ Deutsch Wörterbuch. Mit Flexionstabellen der verschiedenen Fälle und Zeiten ✓ Aussprache und. Englisch-Deutsch-Übersetzungen für looming im Online-Wörterbuch implantologieamsterdam.eu (Deutschwörterbuch). Übersetzung Englisch-Deutsch für looming im PONS Online-Wörterbuch nachschlagen! Gratis Vokabeltrainer, Verbtabellen, Aussprachefunktion. looming Bedeutung, Definition looming: 1. (of something unwanted or unpleasant) about to happen soon and causing worry: 2. (of something. Übersetzung für 'looming' im kostenlosen Englisch-Deutsch Wörterbuch von LANGENSCHEIDT – mit Beispielen, Synonymen und Aussprache. Übersetzung im Kontext von „Looming“ in Englisch-Deutsch von Reverso Context: Looming insolvency was averted in March by the intervention of the. rising raw materials prices and the clearly looming climate change, renewable energies are [ ].
Uued plaanid olid valmis saanud, uus paber hakkas kannatama kõike, enam ei pidanud kartma ei poliitikat ega erootikat. Lisaks omaeluloole püütakse mälestustega kujutada ajalugu laiemaltki: iga memuaar tahab olla ühtlasi historiograafia.
Poliitiline pamflett on XX sajandi teise poole eesti mälestuste üks kohustuslikke palgepooli. Ent Ott ei tee ka vaba Eesti kohta illusioone: Vene küsimus jääb Eestis kestma pärast nõukogudeta nõukogude võimu.
Ingliskeelne enesekolonisatsioon, idamaade migrandid ja Hiina tööstus on köömes Eesti enese organismis ikka ja jälle oma pesa punuva vene needusega võrreldes.
See ei tähista etnilisi venelasi. Nii mõnedki Oti parimad sõbrad on venelased ja juudid, nagu mälestustest näha. Vene needust kannab end venekeelseks elanikkonnaks nimetav kiht, kes tahaks Eestis elada nagu Venemaal: avalikkuses koduselt vene keelt pruukides ja Vene propaganda seisukohti varjatud tõena esitades.
Isegi Hiiumaa Käina aleviku toidupoes lärmab venekeelne reklaam. Eesti telereporterid küsitlevad aastaseid venelasi, kes kogu oma elu on veetnud Eesti Vabariigis ja võiksid olla selle kodanikud, loomupäraselt vene keeles.
Miks ei pea isegi nood riigikeelt oskama? Sisuliselt tunnustatakse sellega seisukohta, et etniline venelane ei olegi suuteline olema Eesti riigi kodanik.
Ja juba kisendabki naisehääl, et venelasel ei ole Eestis nii hea elada kui Venemaal, sest siin peab õppima võõrast keelt.
Tallinna linnavalitsuse meelsust arvestades võib karta, et varsti hakatakse tänavasilte taas üles lööma rööbiti kahes keeles. Siin lõpeb pamflett ja kerkib küsimus, kui pikalt saab riiki maha müüa.
Wellestos polnud Ott aastal mitte ainult asutajaliige, vaid ka seltsi üks agaramaid ja südant valutavamaid osalisi.
Arhiivide ja arhivaaride jätkväljaannet ei toimeta Ott mitte ametiajaloolase, vaid suure üldkultuurilise haardega kirjanikuna.
See on vältinud erialast kapseldumist, taganud laiapõhjalise, aga samas elitaarse autorkonna ning mälualaste lähenemiste kogu paleti.
Ajakirja on algusest peale kangelaslikult tehtud minimaalse kaaskonnaga, peatoimetaja on olnud ühtlasi tegevtoimetaja, see tähendab, kaastöö ainus tellija ja sõeluja.
Enamik ajakirjade peatoimetajaist ei oska ilmselt aimatagi, milline ainuisikuline koormus võib lasuda nende ametinimetusega seotud tööl.
Mäletamine on nii tõe kehtimapanek kui ka sulnis luule. Õieti on ju need kaks vastastikku pööratavad, sest õnnestunud luuleakt mõjub tõe tabamisena.
Mäletamine ongi ehk eeskätt luule, mis paljastab teataval määral tõtt. Paljutki sellest, mida mäletatakse, pole tegelikult olemas olnud.
Kujutluses patustamine on sama reaalne kui patustamine tegudes, nagu vihjab kristlik patutunnistus. Seega tuleb määratlust täpsustada: paljutki sellest, mida mäletatakse, pole varem olemas olnud.
Aga nüüd on. Mäletamine on loomeakt, millega toodetakse omanimelist tõde. Siin siseneb arutluskäiku paratamatult irooniat, aga eks elu olegi ju lakkamatu irooniline loovus.
Nii väitsid saksa romantikud. Mäletatakse mälestusi elamata elust. Ent lausel on ka palju üldisem, seejuures üldsegi mitte sõnamänguline tähendus.
Mälestused ja seni elamata elu. Sellist ainest on rohkem, kui võiks arvata. Mälestusi kirjutades elatakse paljuski esimest korda.
See seostub ka mälestuste kui pihtimusega, millegi seni varjul olnu, niisiis avalikkuse — või isegi enese — jaoks seni olematu ülestunnistamisega.
Ja nõnda edasi. Kirjutaja meenutab mingit iidset ja iseenesestmõistetavat tõde. Võib-olla on ta oma suhtumist ühel või teisel moel varemgi mõista andnud, kuid oma olemisseadusena formuleerib ta selle alles mälestustes.
Nõnda sünnivadki mälestused elamata elust. Nii see elu juba on. Tema üks tähtsamaid osi ongi see, mis jääb elamata. Ma ei hakka üles lugema neid kümneid, võib-olla sadu miss B-sid, kes Ott Rauna mälestustes otsekui Peetruse tahtel elulisa saavad.
Neid on nii nais- kui ka meessoost. Võta nüüd kinni. Mina usun Otti, aga olen sunnitud ka tõdema, et talle eriliselt hinge pugenud inimesi iseloomustades ei varja ta oma subjektiivset meeleliigutust.
Dichten ist Wahrheit. Tihendamises ehk luules peitubki tõde. Teisalt, et Ott pole oma mälestusi valanud romaanideks ja novellideks, nagu näiteks Kross, siis annab ta oma ilukirjanduslikele tungidele mälestustes mõnikord veidi avalikuma jooksu.
Belletristlik elegants peatükkide ümaramaks vormimisel torkab hästi silma. Mälestades on Ott häbenemata rahuldanud ka oma kirjanduslikke vajadusi — nagu kunagi Luts.
See teenib tekstimõnu huve nii kirjutades kui ka lugedes. Vist ei vaeva Ott oma pead sellega, kas tema mälestusi tsiteeritakse hiljem kui puhast tõtt.
Perekonnakeskse inimesena on talle tähtsam see, et ta lapsed ja lapselapsed ei unustaks, mida nende isa ja vanaisa kord maailmast arvas. Ja paarikümnele parimale sõbrale, kelle seas on nii elavaid kui surnuid, suunab ta oma töö kindlasti samuti.
Jaan Kross hoidus kaua aega mälestusi kirjutamast põhjendusega, et kõik, mis tal on olnud öelda, on ta oma romaanide ja novellidega ära öelnud.
Kross tahtis olla nii ilukirjanik kui ka eestlaste ajaloo kirjutaja ja aastakümneid tunnustati teda mõlemas rollis üsna üldiselt.
Krossi proosa aluslaused kontrollisid kodumaist historiograafiat kuni teatmeteosteni välja. Siis süvenes postmodernistlik mänguaeg, mil üha enam hakati rääkima kõigest kui konstruktsioonist, olgu siis rahva, ajaloo või sugulusvahekordadega seoses.
Kross lükib mälestustesse ka oma ilukirjanduslikke tekste, püüdes näidata, et nende allikaväärtus on võrdne mälestuste omaga.
Aga andes sellega paratamatu vihje väljamõeldise osakaalule mälestuste koestikus. Niisiis igatahes: kes tahab talle meeldivat või õigena näivat tõena kehtima panna, peaks kirjutama mälestusi.
Mälestuste kirjutaja kehtestab maailma kohta talle sobiva elutõe. Ta loob teksti, milles ta ise on ainus peategelane ja kõik teised on kõrvaltegelased, olgu nad nii tähtsad kui tahes.
See, kes mälestusi ei kirjuta, peab leppima sellega, et jääb igavesti elu kõrvaltegelaseks — teiste mälestustes. Mälestused ongi kokkuvõttes üks suur kehtimapanek.
Nad väljendavad soovi mitte jääda kõrvale. Võib-olla ka hirmu jääda kõrvale, millele lõpuks allus vist isegi Kross.
Kolmevärvilise mälestustesarjaga kehtestab Ott Raun oma kollakas-rohekas-sinise elutõe. Ma tean, et köidete kaanevärvid olid autorile tähtsad, ja kui esimesed kaks ehk kollane ja roheline said kiirelt leitud, siis kolmandaga oli pisut juurdlemist, et tulemuseks ei oleks mõni meil liiga tuntud ja valevihjet sisaldav trikoloor.
Ott otsustas kahe Aafrika väikeriigi, asustuselt hõreda Gaboni ja pindalalt pisikese Rwanda lipuvärvide kasuks, ehkki neil kahel asub kollane keskmisel ribal.
Kui Eestist pisemal Rwandal on verine kuulsus maailma kõige kiirema genotsiidi korraldajana — saja päeva vältel aastal nottisid seal kaks kohalikku rahvast, hutud ja tutsid, teineteist miljoni võrra vähemaks —, siis Ott käitub oma kahe tuhande kõrvaltegelasega kristlikul moel.
Vaid mõni üksik, nagu näiteks Yana Toom ehk demagoogia meistriklass, saab ühemõttelise hinnangu osaliseks. Ott meenutab oma arvustust Joel Sanga luulekogule, kus peamotiiv olnud Sanga oskus kirjutada tekste, mida pole võimalik kritiseerida.
Midagi säärast võiks öelda ka Oti enda mälestuste kohta: nende taotlus on väljendada maailma põhimõttelist omaksvõttu ja sisendada hoiakut, et inimene on väärt seda, mis ta püüab, ehkki enamasti ei suuda.
Selline relvituks tegev hoiak võimaldab südamelt ära öelda ka ebameeldivat, ilma et tekiks süüdistus kiusus.
Näiteks Heinz Valgust peab Ott muidugi mõista lugu, aga kui too nende ühise Tallinna Keskkooli õpetajaile mittelugupidavalt tagasi vaatab, nimetab ta Valgu pilku väärastunuks.
Kes püüab mõista, sel on lihtne meelepaha väljendada. See on Oti kõige teravamalt lõikav raamat eriti oma poliitilises pooles.
Vaikne ei tähenda seda, et ei osata valusalt hammustada või vastu hakata. Ott ei talu lihtsalt kisa. Kõik, mis kisab — kui see ei ole just laps —, on väär.
Kisavad rahvad ja nende kisavad juhid on talle vastumeelt. See on müsteerium, mida Ott kummardab: tõrjuda kurja vaikimisi, teistsuguse olekuga.
Vaikus on inimese moraalne proovilepanek: tuleb õppida vaikuses vastu panema, armastama ja austama. Otti lummab kalmistute kõnelev vaikus, esivanemate hääled.
Ei tea teist kirjameest, kes haudadelt nii palju nõu käiks küsimas. Perekond on ta usk, sõbrad ta armastus ja vaiksed väärikad eestlased need, kes ei lase lootusel kaduda.
Ta reageerib aegamisi, kuid kestvalt. Ta teab, et surm ei ole radikaalne katkestus, vaid mingi totaalne vaikne jätkuvus, aga siit edasi pole mõtet enam arutada.
Karl Martin Sinijärv Arhiiv. Tühi taevas naksab ulgvel maad. Mitte midagi maa aru sest ei saa. Rammus püüelus siis taevast naksab.
Püü on elus, nokib nagu jaksab. Kuidagi on veidi valesti kõik, samas tundub mõni hõige üsna õige. Tee kuus õmblust ja vast vaid üks lõige, lase veri välja, täpne ole, põik jäägu põikamata praegu.
On veel aegu nii põigata kui lõigata. Ei täna. Muutub kellaaeg ja kulgemine. Ära omadega päris uttu mine. Sinu elu on jo ära kulutatud.
Ta oli ilus, kuigi talumatu. Ja jälle on õigesti asjad. Me ei oima, kas nihu, mis oli. Oli või poli, kuidagi ikkagi kunagi kusagil Sinuga koos ostsime õlle ja krõbedad kardulad!
Oh, olid ajad. Ah, nemad tulevad taas. Need sõnad olid vähemad kui tähed ja nad langesid lihtsalt maha, ma ei saanud neid kinni. Kes ärkab üksnes selleks, et muud magada ei saaks, näeb halbu unesid ja kaotab oma sõbrad.
Ma armastasin oma armastamist. Ja mul oli häbi, kui sest lõpuks aru sain. Pool sõprust, pool koolikeemiat vist. Ja üle võlli kedrand hullpeaaim. Endorfiine andke mulle, tüübid!
Ma ei tea. Noid aineid on vist veel. Ei ükski seisa ees mu eluteel, ma olen joobnuid kohanud. Ka kaineid. Ah, jah, see imeline suitsunälg.
Ei ole pikki aastaid tubakaga semmind. Ent ometi, elektrilised klemmid, teist teispoolsusesse jäägu jälg!
Mingu noorus, tulgu see, mis tuleb. Haige olek, vaikne siiras surm. Ühe külma õhtu jutu jätkuks poolteist lauset veeretaksin vaid. Poolteist mõtet ja üks veider vaib.
Üheks külmaks õhtujutu jätkuks. Jätkuks mõtteid vaid, ja meid. Mõnikord on tunne, et ei jätku. Teinekord, näib, jätkub, siis, taas, oh ja uh ja ei.
Ühe jumalaga jätsin jumalaga. Tuli teine, ütles, ta on Üks. Ma olen ürgpaks argpüks — vesipüks mu aruajus pole Jumal, aga….
Näen puhast pimedust. Ta isegi ei ole must. Just hääletu ja valgusvaba olek. See puhas pimedus näeb mind. Justkui siin oleks palju vaadata.
Tüse onkel, hea keskealine. Poolakas, Popjolek. Pimedusele vist pettumus. No aga ära vahi, kui ei taha. Näed lihtsat luuletajat.
Silmad maha. Kalle Kurg Arhiiv. Tohutu väljak, täis inimesi. Kõik rääkisid midagi, aga keegi ei kuulanud kedagi. Tukastus taandus, nägemus hajus ja ma põrnitsesin läbi vihma kihutava bussi higist aknaklaasi.
Mu sisimas võimutses jälle see. Mitte õhuline jumalik hingus ega ka merede romantiliselt rusuv Suur Hall, vaid tüütu tinnitus.
Teadsin kogemusest, et pikemalt kestes võis niisugune sõnatu pinin üle kasvada kurnavaks undamiseks. Kõik oli just nagu olemas.
Paberid taskus. Soliidne töövõtt populaarses raadiojaamas. Ma jõudsin liigselt pingutamata välja teenida oma igapäevase hotdogi ja puhkuseks Bermuda püksid.
Et mu hääl kostis maa igasse nurka, lubasin endal asjade loogika kiuste uskuda, et ma ei ole vaimselt ja moraalselt päris põhja käinud.
Kosutasin oma illusioone ka sellega, et panin tagasi-ihaluse puhangute ajal vanad salvestused kõrvulukustavalt hüüdma ja nautisin liigutatuna oma noorpõlvetempude ülevust ning trotslike sõnavõttude mahlakust.
Ja et selle tõttu üleneb iga mu sõnavaling eetris ja seltskonnas ikka ja jälle Sõnaks. Aga illusioonide kiuste ei saanud ma enda eest päriselt salata ka valusat tõde.
Ma ei olnud siiski mitte niivõrd sõnakas kui sõnaohter. Ja uues ajas ei kujutanud kunagiste vaimukuste väljamängimine äsja avastatu pähe endast tegelikult palju enamat kui odavat enesereklaami, mis pidi tagama, et mind ära tuntakse ja ikka veel tunnustatakse.
Mu kalkuleeritult aplombikad väljaütlemised eetris ja seltskonnas klappisid vahel küll kunagiste õilsamate äratundmistega, aga seejuures oli mul siiski püsivaks sihiks petta kuulajalt välja mulje, nagu ajaksin ma oma töös taga tõde ega olekski lihtsalt mage teadustaja — müüdav, ostetav ja vajadusel kergesti asendatav eluskaup.
Ma tegin asju, millest ma tegelikult ei hoolinud, hulpisin kaasa millegagi, mida ei vaevunud isegi määratlema, kui välja arvata iga probleemi puhul sobiv lame vabandus, et elu on vastuoluline, killunenud ja totrustest tulvil.
Ma teadsin, mis on halb, aga tegin seda üha. Oleksin tahtnud puhkust võtta, peitu pugeda, teki üle pea tõmmata ja olla vait, vait, vait.
Ja nii ma siis loksusin, pooleldi ärkvel, pooleldi tukkudes suure eesmärgi poole, ning pidin leppima tõsiasjaga, et luksusbuss, kus istus ka imelaps oma emaga, oli varsti pärast seda, kui ta Tallinna lennuväljalt liikuma sai, hakanud sõitjaid heidutama õnnetust tõotavate kolksatustega, ning väljas sadas nagu oavarrest.
Kusagil meelte sügavuses hakkas tukslema vana trotslik laulujupp. See oleks pidanud mind üles kütma ja liinil hoidma.
Aga ei. Olin tõesti sandis meeleolus, ja kui magnetofoni töövõimelisust tahtsin proovida ning aparaat tõrkus, võtsin kuulda ülitarka sisehäält, mis ütles, et mu negatiivne energia on mõjutanud nutika tööriista tehnilisi omadusi.
Nuppudega manipuleerimine ei aidanud, va apppparaattt ei andnud ikka elumärki, ja uue jõuga meeltesse murdnud vastumeelsuses kogu olemasolu vastu taipasin alles tüki aja pärast, et lihtsalt patareid on läbi ehk teisiti öeldes — ilmaelust tü-di-ne-nud nagu minagi.
Ent oma reisikotis kobades ei leidnud ma tagavarapatareisid kuidagi üles. Meenus, kuidas Audit oli välja praakinud ühe mu loo.
Mu sünnilinnast pärit eestlanna, kes oli Saksamaa sõjalise lüüasaamise aegu pagenud Brasiiliasse, oli pika elu viimastel kuudel minetanud portugali keele oskuse ja hakanud imekombel jälle rääkima täiesti ununenud emakeelt.
Audit minu loost ei hoolinud, aga teine sama juhtumi peale sattunud ajakirjanik teisest raadiojaamast oli sellega pääsenud rahvusvahelisse uudistelainesse.
Lausa ime, kui hea lugu! Paraku oli Audit imelapsest saadet tegema valinud just minu, ilmselt seepärast — pole siin naerda midagi!
Kas tehisintellekt mängib paremini klaverit kui inimene? No ja kui mängibki, mis siis? Sa anna asjale filosoofiline mõõde! Et tänapäeval pole geeniusi?
Aga näita, et geeniusi lihtsalt ei tunta ära! Inimesed ei usu enam elutõde? Aga seda enam olgu sinu asi näidata, et kuigi nüüdne kultuur on muundumas äriks, suudab iidne emaarmastus raha kiuste väljastada kultuurilisi imesid!
Imelaste mängu kaudu pead sa tõde tunda saama! Pane korralikult riidesse, esine en grande tenue. Ja ela ajastus, pane datat! Meil on vaja uudist!
Ajakirjandus on saatanast, see ongi meie spetsiifika! Ja mul ei olnud piisavalt häbi, sest ma talusin teda. Külma puudutuse jälg jäi otsaette, klaasile jäi hägune laik.
Naharasva kübemed. Ma sain aru küll, et mu meenutustes moondusid stseenid Auditiga grotesksemaks, kui need olid tegelikus elus, aga see ei muutnud asja olemust ega toonud kergendust.
Auditis oli kõik liiga. Minus oli kõik puudu. Teadnuksin ma, mis mind ootab! Tõesti ime, kiitsin ma, ning kui olin patareid kotisopist lõpuks üles leidnud ja oma tööriista ära laadinud, vajutasin selle tagakaane kinni tugevamini, kui olnuks vaja: vaene laps, kas ta peab jääma igavesti imelapseks?
Imelapse — imeinimese! Ning muidugi riie ja füüsis. Oma silmnäo paljundamine ja avalik lahtiriietumine ning riidessepanek ja üldse iga maotu argitegevus oli ülendatud eneseteostuseks.
Igat tühiasja tuli ööpäev läbi kogu maailmale demonstreerida, huulil roosi nimi või baby blues või daily-om. Kui muud ei saanud, siis tuli edvistada oma eaga.
Tuli olla nähtav, olla esil, olla enfant prodige või isegi enfant prodigue, perdu ja terrible, peaasi, et olla rahvusvaheline, olla edetabelis, olla staar, näida iidol, tunduda mõjukas, paista sümboolne, vallutada maailm ja jääda imena annaalidesse, igavikku.
Kõik oleksid nagu eetrit joonud. Aga seda tähelepanu vähemalt siin ja selles paigas polnudki enam vaja.
Sest olimegi kohal. Imelaps oli võluv. Seda oli esireas paradeeriv ilmatu laiaäärelise kübara ja hiigelkõrvarõngastega proua, kes äravahetamiseni meenutas meie ühe pisilinna efektset naislinnapead, vist taotlenudki.
Proua noogutas aeg-ajalt pead, ta jalad pika kleidi all ja ümarad käed liikusid muusika tundelisust toonitades nõudlikult kaasa.
Kontserdi algus oli viibinud, et proua saaks sisse sahiseda täies hiilguses. Ta ei olnud sisenemisest peale publikule pilkugi heitnud, ainult juba klaveri juures ootavale imelapsele alustamise märgiks noogutanud.
Lapsed, kellest mitmed olid oma haiguste tõttu isemoodi näoga, aga kõik ühtviisi liigutavalt uudishimulikud, neelasid silmadega väikest pianisti ja mõnel vehklesid käed ja trampisid jalad kaasa vaat et samamoodi nagu proual.
Imelaps mängis oma teist pala, kui kusagilt vudis tema jala juurde valge kräsuskarvaline koerake ning haugatas, ja imelaps katkestas mängu — ema oli end püsti ajamas, oli kuulda, kuidas saali akende taga kohises taevast langev vesi —, ja kui imelaps oli koeral pead paitanud, jätkas ta mängu, nagu ei oleks midagi juhtunud.
Ning koer istus klaveri kõrval vaikselt edasi. Kontserdi lõpul kärgatas äike. Te võite mulle internetis kirjutada ja pilte saata, kui oskate.
Palju tänu, et vaikselt kuulasite. Kõige suurem tänu aga minu mammale, kes on minuga palju vaeva näinud. Kui siis selgus, et juhi pingutustest hoolimata ei olnud buss ikka veel korras, otsustati ärasõit lillesülemisse uppunud ema kategoorilisest protestist hoolimata edasi lükata ning valla rahadega ette valmistatud pidulik eine koos haigete lastega toimus siiski.
Ikka Imre peab olema kõiges kõige esimene. Osa lapsi oli pärast söögitoaeinet läinud oma toimetusi tegema, aga enamik oli koos mõne hooldajaga seadnud end uuesti saalis toolidele istuma nagu linnurivi traadile ja kui imelaps koos tõlgiga mõne aja pärast ilma mammata saali tagasi tuli, tõi üks hooldekodu kasvandik talle näha oma joonistuse nagu täiskasvanule.
Hooldekodu juhataja laskis toolid paigutada ringiratast ja rääkis paljude aastaarvudega illustreeritud ülevaates vana hoone ajaloost ning tõlk pani kõik imelapsele ümber.
Juhataja oli teatud sõnu erilise ilmekusega esile tõstev lopsakas südamlik daam, kes käis tooli juurest tooli juurde, pani igale hoolealusele selja tagant käed ümber õlgade ning rääkis imelapsele, mida keegi kasvandikest juba oskab, ja tõlk, nooruke tõsine neiu, rõhutas juhataja eeskujul teatud sõnu eriti esile tuues neid omalt poolt veelgi tundesügavamalt.
Kui ma küsisin, kas poiss ei tahaks ehk ise rääkida, mida ta oskab, vastas juhataja, et vaevalt poiss vastab, aga ta on nende tulevikulootus.
Poiss istus liikumatult, pea maas, ega vastanud tõepoolest midagi, ta juuksed olid higist märjad ja kui ta vahetevahel pea tõstis, põles ta silmis kummaline leek.
Kui teine naine, nähtavasti kasvataja, talle midagi kõrva sosistas, siis kiskus poiss end pead ära keerates kogu kehaga kõrvale, aga pika veenmise peale tõusis ja läks, külg natuke ees ning kõverdatud käsi vastu keha surutud, ebaloomulikult lühikeste sammudega ukse juurde ja astus koridori.
Ta ise peseb siin põranda ja me lubame tal siin mängida… tegelda. Tavaliselt me siin võõrastega ei käi, aga noh, tänase päeva puhul…!
Tuba oli peaaegu tühi. Uksepoolse seina ääres seisis kõvasti kannatada saanud köögilaud, millel eksponeeriti korralikult riita pandud tehnikavidinaid ja tööriistu, aga puudus sahtel.
Keset tuba uhkeldas barokk-kirjutuslaud, mille kunagi arvatavasti rohelise kaleviga kaetud tööpinda kattis oskamatult paigaldatud mustriline sits.
Kirjutuslaual lebas niinimetatud vana kooli raadioamatööri kannatada saanud aparaat, laua juures seisis kulunud ja täketega taburet.
Kardinata aknal paistis väike süütamata laualamp. Väljas sadas ikka. Auväärsusele viitavalt aeglaste liigutustega füüsikaõpetaja hall pintsak oli talle liiga väike, aga mitte võimutseva moe kohaselt, vaid piinlikult pigistav, hallid juuksed olid harali ja ta rääkis nagu provintsiinsener, kes peab tõendama, et on maailmatasemel leidur.
Õpetaja alustas tehnika sünnilooga ja puistas termineid, arve ja koguni valemeid, kuni arusaamatust väljendavaid nägusid märganud juhataja teda rutaka tänamisega katkestas ning ütles poisil pead paitades ise ära, et selles toas on tegemist nende maja väikese aardega ehk raadiosaatjaga.
Paraku ei osanud juhataja sisuliselt midagi rohkemat lisada ning nõnda jäi arusaamatuks, milleks kiitval toonil mainitud aaret või raadiosaatjat kasutatakse ja mis seos on sel kõigel poisiga või ongi poiss ise nii aare kui ka raadiosaatja.
Juhataja päästis piinliku pausi järel olukorra sõnadega, et mitte ainult suures ilmas, vaid ka väikesel maal ja väikeses maakohas võivad toimuda suured imed, ja kohalviibijad, enamasti täiskasvanud, plaksutasid hoolega.
Ainult imelaps ei plaksutanud, ta oli vaadanud raadioaparaati ja haiget poissi üksisilmi tõsisel või isegi süvenemist väljendaval ilmel ja läks nüüd laua juurde, puudutas korraks aparaadi korpust, nagu proovides, kas see on olemas, ning silmitses metallkeha täielikus vaikuses lähedalt mitu minutit.
Siis läks ta oma kohale ja vaikides oodanud juuresviibijad hakkasid taas sumisema. Juhataja palus kõik tagasi holli ehk teisiti öeldes vanaaegse maja saali.
Väikest raadiomeest ma holliks nimetatud saalis ei näinud ja otsustasin raadiotuppa tagasi minna. Poiss seedis öeldut. Mida räägitakse, mis muusikat mängitakse?
Äkki registreerisid mu meeled tõiga, mida ma varem ei olnud tundnud ega märganud: toas oli külm. Ometi oli särgi väel poiss ikka läbimärg, nagu oli olnud saaliski.
Ta sinivalget tihedat ruutu särgil olid kohati tumedamad laigud. Kui poiss pea aparaadi poole kummardas, kukkus ta laubalt lauale paar piiska.
See on vaikuse raadio. Vaikuse raadio? Inimene saadab sellega ja niimoodi on inimene ka saatja. On ju?
Igal pool mujal aga on vastuvõtjad. Vastuvõtjad on needsamad aparaadid mis saatjad ja nende kaudu on ka inimesed aparaatide juures vastuvõtjad.
Saatmine ja vastuvõtmine käib ühe ja sama aparaadi abil. Saad aru? Katsun saada. Ma näitan. Aga poisi ilmemuutus ei tulnud sellest.
Meie kõrval seisis kuulmatult ilmunud imelaps. Väljas oli heledamaks läinud, aga vihm põrises ikka aknal. Mul oli tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud.
Ei tea, miks, aga mu meeltesse ilmus korraga ammune raadiohääl — välgatusena, nagu oleks keegi või miski tekstiga mulle pähe lajatanud või selle tervikuna hoobilt mu mällu sisestanud: Euroopast.
Mees hakkas pidurdamatult rääkima. Talve-eelse raju ajal ühe ääremaise küla lähedal soo peal üleriieteta uidanud läbimärja mehe toimetas politsei imeliku käitumise tõttu erakorralise meditsiini osakonda.
Mees küsimustele ei vastanud, aga rabas juuresviibijaid virtuoosliku klaverimänguga taastusravikeskuse aulas, kuhu ta sattus, kui teda arstlikule läbivaatusele viidi.
Nagu uudisteagentuurid teatavad, peeti võimalikuks, et mees on kas usklik, kes on andnud vaikimisvande, või vaimse puudega või siis ärritas teda radiofitseeritud aula oma kogu ruumi täitva helitaustaga.
Kui mees pärast pooleaastast ravi taheti haiglast välja kirjutada, hakkas ta äkki rääkima. Mees on rääkinud kõikvõimalikel teemadel vahetpidamata üle kuu aja ja seda isegi siis, kui tal on suu toitu täis või kui ta klaverit mängib.
Praegu murravad asjatundjad pead, kas mehe logorröa on tõeline või mitte ja kas tegemist on autisti või fanaatilisest pühendumisest segi läinud supertalendiga.
Laste muusikakoolis õpingud pooleli jätnud mees on andnud iseseisvaid kontserte, mida muusikaarvustajad on pidanud suurepäraseks.
Oletatakse, et tema käitumine võib olla osalt tingitud kaitsehoiakust, tõrjuvusest igasuguse välise heli suhtes, mida organism tõlgendab mürana.
Mängu ajal häälitsevaid, oma sisekõnet tahtmatult kuuldavaks tegevaid pianiste on teada teisigi, nagu näiteks geniaalseks peetav eraklik Glenn Gould.
Vihm akna taga muutus korraks lausa meeletuks. Ma nägin silmanurgast, et tuppa astus ka tõlk. Polnud selge, kas ta rääkis imelapsele või minule. Mis on siis, kui sa oled vait ja lamad liikumatult, silmad kinni, kuigi sa oled ärkvel?
Keha nagu teatab midagi, ainult nii, et kõrvaga ei kuule. Aga ega sest pole miskit…! Värelust saab ju mõõta!
Et kui palju laineid sinu sees liigub ühe… jah, ühe sekundi jooksul. Selle kohta öeldakse: lainete võnkumise sagedus.
Aga et sinu ja, noh, iga inimese sees niimoodi väreleb, ei ole veel sugugi mitte kõik! Värelusi on ikka mujal ka! Ta hääl tugevnes.
Maakera ümber on õhk… õhkkond ja seal on ka igasugu… lainetusi. Lainetused paitavad maakera — ja maakera väreleb…!
Ja siis veel! Seal elavad ju delfiinid…! Nemad signaliseerivad vee all! Ja üht nende märguannet nimetatakse delfiinide lauluks ning sellel on ka just sama, noh… sagedus!
Oleks võinud sedagi kuulda, kui mõni hiir oleks nurgas nohisenud. Poiss vaatas märkamatult tuppa astunud füüsikaõpetaja poole, kes heakskiitvalt noogutas.
Ma nägin poisi laubal higipisarat, mis valmistus kukkuma. Ukse juures seisis lapsi ja keegi hooldajaist. Aga mina mõtlen, et võiks ikka olla teistsugune raadio ka!
Seal seisjaid oli juba terve tropp. Kui sa oled vaikselt, täitsa tasakesi, siis näitab aparaat, et selle väreluse sagedus on seitse koma kaheksa… hertsi.
See on niimoodi inimestel ja delfiinidel ja maakeral ka. Ja mina mõtlen, kas saab teha, et kui sa oled väga üksi, siis vajutad nuppu ja — ja kuigi ei ole kedagi näha ega midagi kuulda, sa ikkagi tunned ja tead, et keegi teine on sinuga ühel ajal kusagil olemas ja keegi tunneb ja teab, et sina oled kusagil olemas.
Vajutad nuppu ja — ongi…! Ikka ju keegi maailmas tahab nuppu vajutada, on ju? Ja mina mõtlen veel seda ka, et äkki isegi delfiinid vee all tunnevad siis ära, et inimesed on nendega üheskoos.
Ja kes teab, äkki toimub koguni maakera sees midagi…?! Las avastab ise. Ja veel… Ma tahan, et oleks niisugune aparaat ka, et istud toas, vajutad nuppu ja kõik kisa ja mürin väljas ja sees ja igal pool kaob, lihtsalt kaob ära ja… ja mitte keegi ei karju ja ei ole kuri…!
Erutatud poiss seisis, käed õlavarrest laiali ja käsivarred rippumas nagu oimetu linnu sorakil tiivad. Toas puhkes miniaplaus, ja imelaps — pianist — plaksutas hääletult kaasa, raadiopoiss aga — korraga tundus ta nii õrnuke ja abitu — surus õlgu kõrgele tõstes ja kössi tõmbudes käed kõrvadele.
Aga aplaus, nii hõre kui see ka oli, muudkui kestis, sest lapsed, keda oli kogunenud veel juurde, ei tahtnud täiskasvanute algatatud aplausi kuidagi lõpetada.
Varem ei rääkinud ta üldse, aga nüüd võib vadrata nii et vähe ei ole. Poiss käis mul ükskord kodus. Näitasin, mismoodi aparaat töötab, ja ta läks selle romu juures nii keema, et… Tõin selle siis siia.
Tal pole ju kedagi. Ta särgikrae nurk turritas. Tema elus ju pole midagi ainult talle kuuluvat, kõik ihukatetest kuni hingehoolduseni on ametkondlik.
Aga mina ütlen: meie imelaps saab veel maailmakuulsaks…! Peab saama. Siia tuleb vaikusekeskus…! Pärt, Arvo, kui te teate teda, see suur helilooja, tema on ju vaikuseusku, ja temal on oma muusikakeskus.
Inimesed käivad vaatamas, kuulamas, õpivad midagi. Meil tuleb ka nii! Juhatajal oli pikk pidulik kleit, mis oleks sobinud teatrisse või presidendi vastuvõtule.
Kui ta paari aknast välja vahtija juures seisma jäi ja neil ümbert kinni võttis, takerdus ta ühe tüdruku rinnas oleva plekkmärgi külge ning harutas tükk aega, et end lahti saada.
Äkki pöördus ta tagasi, marssis meist, ikka veel sama toa ukse juures seisjaist, hoogsalt mööda, astus tuppa raadiopoisi juurde ja kallistas teda.
Ruttu voodisse! Mu aju registreeris selle, mis varem oli nägemata jäänud: poiss oli paljajalu. Õues oli kõik veel niiske, aga sädeles valguses.
Häärberit oli kunagi ümbritsenud põnev labürintaed koos lehtlaga. Klumbid, nagu juhataja uhkelt ütles vana aia asemele rajatud lillepeenarde kohta, ei olnud väljanägemiselt paraku enamat kui kooliaia katselapid.
Paar kusagilt lahti pääsenud kana tiirutas sätendavate loikude vahel, nagu ajaks keegi neid taga. Füüsikaõpetaja ütles kanu jälgides, et tema elab kohas, kus on palju metslinde, ja nood hakkavad juba rändeks tiibu treenima ning parvedesse kogunema.
See vaikus tuleb siitsamast lähedalt, soo pealt. Sealt sai meie Mikk, meie lootus, oma suure idee!
Ma hakkasin tahtmatult naerma, lapsed plaksutama. Imelaps kükitas veidi eemal ühe loigu juures koos talle midagi seletava ja aeg-ajalt teiste laste poole vaatava tõlgiga ning sorkis hooletult kepiga vett.
Lapsed valgusid vaikselt mitmele poole laiali. Oh, jumal-küll-jumal-küll-jumal küll…! Ma läksin endise labürintaia aset otsides maja taha ja nägin füüsikaõpetajat.
Ta seisis liikumatult, seljaga minu poole. Vaatasin veidi ringi ja kui ma varsti taas pilgu üle õla heitsin, nägin, et valge kräsuskarvaline koerake istus nüüd õpetaja jala juures ja õpetajal oli taskumati suul.
Seadsin end tagasi teiste juurde minema, kui õpetaja mulle järele jõudis ja selja tagant käe õlale pani, nii et ma pidin talle otsa vaatama.
Et poiss on lollakas? Temal polnud muud öelda kui: savant. Ma ei saanud aru. Mina käin siin hooldekodus õpetamas ainult omast huvist, ega mulle laste pabereid keegi ei näita.
Lõpuks selgus… ha-ha-haa, et see tähendas: idiot savant. Eks ikka sellest raadiost. Välismaa proua oli ikka veel oma ruumidesse sulgunud.
Lapsed pudenesid tubadesse laiali, imelaps läks vist samuti apartementi ema juurde. Ma jäin üksi. Ilm oli jälle süngeks muutunud.
Aknast paistsid kunagi häärberi kooslusse kuulunud hoonete halastamatu lammutamise troostitud jäljed. Need ja harvade piiskade sõõrid tasapisi laienevates lompides lõid mõtteseose: kuidas inimene oma elu ka ei ehitaks, on see määratud purunema ja lõpuks jäljetult kaduma.
Klaasiviga suurendas pisipiisad suurteks pisarateks ja tundus imelik, et need ei hakka alla veerema. Ma ajasin end aknalaua najalt püsti ja läksin mööda koridori edasi, mõeldes, kuidas pääseks maja teise poolde, kus, nagu üks meeskasvataja oli ennist mu möödaminnes küsimise peale silmapilgutuse saatel vastanud, pidi vahel lahti olema omainimestele mõeldud salabaar.
Raadiopoisi uks oli paokil, kuulsin hääli ning vaatasin ukseprao vahelt sisse. Nad kükitasid aparaadilaua juures lähestikku. Aparaat oli tõstetud põrandale.
Sa ei näe teda ja ei kuule ka, aga sa saad aru, et ta teab sinust. Tõlk, kes oli seisnud mulle nähtamatuna toas lahtise ukse varjus, astus esile ja läks imelapse kõrvale, kükitas samuti maha ning rääkis talle midagi, ilmselt katsus kokkuvõtlikult edasi anda, mida raadiopoiss oli öelnud, aga too muudkui rääkis.
Ma lükkasin ukse tasakesi natuke rohkem lahti. Ja inimestel, kus nad ka maailmas ei oleks, on vaikuse aparaadid sisse lülitatud ja nemad on ka tasakesi ja kuulatavad ja sina ise ka.
Sa oled võib-olla teistest kaugel eemal, aga lained tulevad ikka su juurde nagu nähtamatud linnud üks teise järel ja üks teise järel ja paitavad sind igaüks tiivaga.
Nii nagu ema… on ju? Minu ema on igal pool. Ema teab minust. Süda ei ole see, mis aju. Süda on hell. Ja süda teab kõik.
Imelaps paistis aru pidavat. Et süda on tundlik, nii et talle on iga asi valus? Ema süda tunneb ära, kui miski on puudu. Ja minul ka.
Minu ema räägib minuga. Tema süda ei ole haige. Temal on süda terve. Hääl lõpeb otsa, aga vaikus ei lõpe.
Ema on kaugel. Vaikus ulatub temani siis ka, kui sõna ei ulatu. Aga kui nad üheskoos vait on, siis tüli ei teki. See oli märkamatult välja ilmunud juhataja.
Lüürik ja füüsik…! Härra Imre ja meie Mikk…! Nagu kellamäng. Hästi mängib. Ma ei saa aru. Ma ei oska seda emale tõlkida. Enne kui sa selleks… mängijaks hakkasid?
Ma käiksin ema juures ka ära! Temal oleks hea meel. Ja siin ka kõik ootaksid mind, kuni ma tulen…! Tõlk haaras tal käest kinni ja juba nad läksid midagi elavalt seletades külaliste apartemendi poole, kuni end lahti tõmmanud imelaps kattis kõndimise pealt korraks mõlemad kõrvad kätega.
Vahepeal eemaldunud juhataja lähenes nüüd kiirel sammul, astus üle läve. Juhataja, kellest oli selgelt näha, et kohe kaotab ta kannatuse, tahtis välja söösta, aga et füüsikaõpetaja parajasti aparaati lauale tagasi tõstis, ei pääsenud ta mööda.
Ta oli jälle hakanud sõnu rõhutama. Ma ütlen: ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga teen? Tema vastab: sa ei pea minuga midagi tegema, sa pead ise saama selleks, kelleks sa pead saama.
Kas siis laps räägib niimoodi…!? Samas on ta aga ju üleni üks õrn puhas hing ja kui me vahepeal temaga na-tu-ke-ne karmimad olime ja kõvemat häält tegime, siis jooksis ta ära sohu.
Otsisime nagu hullud — peaaegu kaks ööpäeva, aga tema tuli seejärel oma raadiojutuga…! Ma olin hämmingus. Siin segati iidsest uskumusest, et kõik on ilma peal omavahel seoses ja kooskõlas, ning sellest, kuidas üks haige laps maailma totaalsuse survet tajub, kokku petlik muinasjutt, nimelt et väikese poisi isemoodi haigus on võluvahend, mis aitab konkreetselt selle väikese poisi, aga ka üldse inimese ta sooviga, et tema elu oleks igavene, läbi igavesti läbipääsmatu vaikuseseina.
Rahuolekus inimesed, vees laulvad imetajad ja isetahtsi toimetav õhuruum, mis saadab maapinnale molekulide võnkumisi…? Ja kõigil neil juhtudel fikseeritakse sagedus seitse koma kaheksa hertsi…?!
Need asjad olid iseendast muidugi olemas. Aga poiss oli pannud selle kõik läbisegi kokku. Kahetsesin, nagu mõnikord varemgi, et olin omal ajal füüsikaõpingud vahetanud ajakirjaniku leiva vastu ega tunne loodusteadusi täpsemalt.
Sain ainult nentida, et kui inimesele omistatavad värelused, mida ta saadab rahuolekus, langevad kokku mõne sagedusega, mida esineb looduses, siis saab seda kokkulangemist käsitleda üksnes kui meeldivustundena tajutavat fantaasiat või sümbolit ja ei midagi enamat.
Kui mingil moel olekski võimalik, et inimesed kõikjal üle ilma kujutleksid end olevat sama asjaga seotud, siis ei pruugi see ikkagi tähendada, et nüüd ollaksegi üheskoos, ühessamas tões ja vaimus, kõik osalised üksmeelselt värelemas.
Kõik koos vaikida…?! Minul olid elus ette tulnud vaikimisstseenidest ainult masendavad muljed. Ilm oli tasapisi veelgi süngemaks läinud, omainimeste salabaari häärberi teises otsas lahti ei tehtud, ja kui pealinna tagasisõit hoolimata sellest, et buss oli vahepeal korda saanud, kokkuleppel imelapse väsinud emaga kindlalt järgmise päeva peale lükkus, sain juhi nõusse, et sõita lähedasse alevikku.
Vihma sadas jälle, tusk süvenes. Samas vaevas mind kahtlus, kas ma ikka olin saanud saate tegemiseks kõlbliku materjali, nii et ei tuleks taluda Auditi manamist, et tippsaadete tegemist jälle saboteeritakse.
Laudu oli baaris vähe ning mul ei õnnestunud end kusagile mujale istutada kui — oh üllatust! Õpetajast paistis selgesti, et ta oli ennistise mekkimise arendanud tubliks klaasitõstmiseks.
Ma ei hakanud küsima, kuidas ta siia sai — maja ees platsil seisis hulk sõiduautosid ja füüsikaõpetajal tolknes võtmekett pintsaku rinnataskust välja.
Baarmen oli raadio valjuks keeranud ja see karjus läbi sumina, et end kuuldavaks teha. Sa oled nüüd igavesti kuriteo tunnistaja. Bussijuht läks lauast ära baarileti juurde ühe tuttavaga rääkima ja ma tundsin end igava taustmuusika tõhusal toel tukkuma jäävat, nii et kõik, isegi tööasjad, kadusid meelest.
Ainult õpetaja juuresolek intrigeeris. Lõpuks ei pidanudki ma vastu. Schumanni resonants ja kõik muu…? Milleks teile seda projekti, poissi… seda utoopiat vaja on?
Oma krussis juuste ja vuntsidega ning kortsus pintsakuga sarnanes ta karikatuursel moel veidi Albert Einsteiniga ühelt kuulsalt fotolt, kus geenius mängib viiulit.
Nagu inspektor teatas: ulme ei ravi ega paranda katkist aju, seepärast vahetame teid välja. Isegi südame võib välja vahetada!
Ma pöörasin pea ära. Inimene saab oma sisimas ema tunnetada ja kanda samamoodi, nagu inimene saab olla Jumalaga ilma Teda nägemata ja käega kompamata.
Te olete füüsik…? Ta laup ja nina läikisid. Tema ime…?! Rääkimata tõsiasjast, et see poiss — laps! Noh ja… kas siis, kui ta oleks vähimategi võimeteta, vähimagi suhtlusvõimaluseta, lihtsalt elus kübe, paljas lihakeha — kas siis võiks temalt usu ära võtta, kas siis peaks seda tegema…?!
See poiss on tänulik, et on olemas. Tänulikkus on rõõm. Kas ma peaksin talle seda keelama…? Tal oli ilmselgelt raske hingata. Ma ei tea, miks ma üldse… Aga olgu.
Te mõelge. Teid leitakse. Jah, teid. Öösel pimedaga. Külmas vihmas. Korvikesest keset kiirteed. Ime säästab teid, juhus hoolib teist. Kuidagi jõutakse teiega haiglasse, teid elustatakse, soojendatakse üles.
Elu leiab teid. Te olete puudega…! Te ei tea, ei hakka kunagi teadma, mis on ema, ta ihusoe, lõhn, kõne, ta laul, kiigutamine. Teil ei ole ega hakka iial olema päris oma mänguasju, päris oma riideid ega päris oma kodu.
Te ei saa iial teada, kes te päriselt olete. Teilt on võetud lapsepõlv. Ja teilt võetakse lapsepõlv ikka ja jälle. Iga päev, iga tund, iga sekund kogu eluaja.
Ja iga see sekund, iga see tund, iga see päev, kogu oma eluaja te jääte seejuures ikka lapseks — leidlapseks, vaeslapseks, vaeguriks, invaliidiks, kuidas tahate, aga igal juhul ühe ja ainukese ema lapseks.
Mida tunneb mikrofoni ees vaikija oma avalikus üksinduses? Võib-olla adub ta esimest korda elus, et ta on ise, et ta on olemas, et ta on olemas isena, on eriline, ainuline ning sellisena olemas teiste hulgas.
Ja nende asjaolude tõttu väärtuslik…! Olemasolev on sõnadest sügavamal. Ei maksa öelda, et Jumal on surnud.
Elu ei ammenda olemasolu. Ta hääl hakkas jälle kärisema. Jah, ei pea. Aga ehk oleks selline eneseteadvuse puhastamine inimesele parem kui Sõna muutmine sõnamulinaks, nagu see toimub meedias?
Kui mõelda, siis — seda puhastamist poiss ju pakubki! Laps, kel on kõigest puudu, otsib meile teed, annab lootust, katsub maailma ravida…!
No kas ei ole nii, et kõige vägevam on tahe, mis meeleheite ajel avaldub armastusena…? Ta silmad olid, nagu mulle näis, liiga lähestikku.
Seda nüüd küll, aga… See raadioasi pole reaalne asi. Te petate last. Ja juhatajat ka. Parem uurida, mis juhtus. Need, kes spekuleerivad mõttega, et nende õnnetus on suurem kui nende lapse õnnetus…?
Need, kes ilmselgelt tahtsid teda tappa. Veel enam — kes tahtsid, et teised nende eest ta tapaksid. Et kuritööga kogu õnnetu asi oma teadvusest kustutada, nagu neist sündinud lihast ja verest olendit poleks kunagi olemas olnudki!
Sellepärast, et lapsel on imelik nägu…!? Mida te õieti taga ajate? Neid pole leitud. Õiglus on, et nad saavad õnnetuse maailma ja omaenese teadvuse ees ainult maha vaikida, ei saa seda aga iial mitte kuidagi olematuks teha.
Või kui vanemad ise ilmuvad välja ja ometi ütlevad talle, et ei taha teda? Ma ei teadnud, mida öelda. Üks on see, kas inimesel on ema või ei ole. Teine: kas ema on tõesti kõiges ema või ta reedab lapse.
Ja kolmas: üksnes lapse soov, et tal oleks armastav ema, ei taga, et ema teda tahab või isegi armastab.
Kas me inimestena saame endale lubada, et loobume sellest kõige vajalikumast põhjusel, et seda kõige vajalikumat kuulutab laps?
Kõige suurem üksildus ei ole see, kui su kõrval pole kedagi, vaid see, kui oled üksi oma südames. Ta oli lahkunud.
Mulle tundus, nagu olnuks see unenäos. Kui ma hooldekodu juurde tagasi jõudsin, olid tuled juba kustutatud. Bussijuht ütles pimedat maja nähes, et ta käib ära siinsamas lähedal vanemate juures ning on varahommikul taas platsis.
Buss ei olnud minu käsutada ja ma lõin ainult käega. Mul püsis miskipärast meeles, kuidas õpetaja oli jutuajamise sees küsinud, kas ma tean, mis värvi on mu ema ja mu naise ja mu enda silmad.
Ma mõtlesin, kes mu varasemas elus on vaadanud mu silmadesse, nii et see oleks mul meeles. Ei meenunud midagi. Panin suitsu ette ja astusin välistrepi mademele.
Mobiil helises. Ma just lugesin internetist tema kohta arvustusi. Finally, as with other medications, the looming question is that of globalization.
Visitors are greeted by a looming gothic gate, the kind used to signify that important residents lie behind its spires. But the causes belie a looming emergency that may leave hospitals scrambling, Red Cross officials said.
No one was especially eager to deliver news of a disastrous military defeat or looming economic crisis. But he was fully devoted to EL, and made preparations for the looming doomsday.
At first we went at a dog-trot, but presently slowed down to discuss the future looming portentously ahead of us. He was rather glad of a possibility, just looming , of his being called away from England through affairs of importance.
Ahead of him rose huge boulders, looming like gigantic tombstones. But if something of the sort is not looming , never trust me again.
Wörterbücher durchsuchen. DE drohend aufragen sich abzeichnen sich auftürmen undeutlich erkennen undeutlich sichtbar werden. Looming Wörterbücher. DE abzeichnen zusammenbrauen. Beispielsätze Beispielsätze Zazie "looming" auf Deutsch Diese Sätze sind von externen Quellen und können mitunter Fehler enthalten. Bitte versuchen Sie es erneut. Wherever you turn, somebody is being blamed for Copenhagen's apparent looming failure. Kroatisch Wörterbücher. Die wichtigste ist der drohende Krieg zwischen Amerika und dem Irak. Der Satz enthält beleidigende Inhalte. Meine Wortlisten. Mit der Erfindung der Lochkartenmaschine leitete er den Beginn des Informationszeitalters ein. Whereas punched cards had previously been used to control loomsHollerith now used them X Men Apo Looming data. Using traditional looms and local wool, the Karine Vanasse weave and knit mittens, stockings, skirts and blouses which often feature bright colours, vivid stripes and intricate embroidery. Unter Verwendung der traditionellen Webstühle und der örtlichen Wolle weben und stricken die Frauen Fäustlinge, Strümpfe, Röcke und Blusen, die sich oft durch fröhliche Farben, lebhafte Streifen und Looming Stickereien auszeichnen. Webmaschine f. Das zweiternste Problem ist die drohende langfristige Kostenexplosion der amerikanischen Gesundheitsfürsorgeprogramme.Looming Navigation menu Video
LOOMING A BABY BLANKET TIME LAPSE hervorstechend AdjAdjektiv: Wörter, die ein Substantiv näher umschreiben ("großer See", "schöner Film"). The looming mountains were topped by thick clouds. Die. Übersetzung für 'looming' im kostenlosen Englisch-Deutsch Wörterbuch und viele weitere Deutsch-Übersetzungen. Werbefrei ✅ looming Englisch Deutsch Einziehen Übersetzung Synonym ➤ Definition Lexikon im Wörterbuch ☑️ nachschlagen.Looming - Testen Sie Ihren Wortschatz mit unseren lustigen Bild-Quiz.
Sagen Sie uns Ihre Meinung! DE drohend aufragen sich abzeichnen sich auftürmen undeutlich erkennen undeutlich sichtbar werden. Clear explanations of natural written and spoken English. Hinter beidem steht die Beziehung des Landes zu Russland.Looming - Synonyme für "looming"
English Apart from the looming crisis, it is absolutely essential to preserve a future for our wine-growing regions. Beispiele für die Übersetzung sich abzeichnenden ansehen 43 Beispiele mit Übereinstimmungen. Või just muud. Add the power of Cambridge Dictionary to your website Looming our free search box widgets. Verbotene Frucht, et tema käitumine võib olla osalt tingitud kaitsehoiakust, tõrjuvusest igasuguse välise heli suhtes, mida organism tõlgendab mürana. Maapao-eepos on lõpetatud. Vana, kunagi ilmselt avara ja õdusa lahtise trepikoja asemele oli ehitatud kitsuke seinteta katusealune. Doly Buster Europe would avert the looming depression. Schwedisch Wörterbücher. Arabisch Wörterbücher. Und bestimmt Nägel Trend 2019 Sie im Haus Nr. Und Europa Sherlock Stream German die drohende Depression abwenden. English Perhaps, with enlargement loomingLooming can be done: the Union often works best under pressure. Whereas punched cards had previously been used to control loomsHollerith now used them to store data. English Another threat is looming over the introduction of the euro. Vorschläge: loom. Looming Übersetzungen und Beispiele
Die wunderschönen Schals gibt es in sanften Farbstellungen aus beige, hellblau, orange, grau oder auch grün — so wie es mit Naturfarben möglich ist. Beispiele für die Looming abzeichnen ansehen 6 Beispiele Bear Island Übereinstimmungen. His invention of the punched card machine marked the beginning of the automatic data processing age. Luftspiegelung feminine Femininum f nach oben looming mirage. Traditional carpets made in the province Kat.Tv Fars in the South of Iran. Diese Beispiele können umgangssprachliche Wörter, die auf der Grundlage Ihrer Suchergebnis enthalten. Elbisch Wörterbücher. Looming Team Ninja Warrior Promi Special was Rafa Köln in March by the intervention Reuben Sallmander the Belgian firm, Floralux.He was rather glad of a possibility, just looming , of his being called away from England through affairs of importance. Ahead of him rose huge boulders, looming like gigantic tombstones.
But if something of the sort is not looming , never trust me again. Some distance away, looming up above the nodding heads of trees, were the gables and chimney pots of the squire's residence.
Use your prescient powers to get a perfect score on the Words of the Day from October 26—November 1, ! Words nearby looming look up to , look who's talking , looky , loom , loo mask , looming , loom large , loom-state , loon , looney , loonie.
My word lists. Tell us about this example sentence:. The word in the example sentence does not match the entry word.
The sentence contains offensive content. Cancel Submit. Your feedback will be reviewed. About to happen. Want to learn more? Translations of looming in Chinese Traditional.
Need a translator? Translator tool. What is the pronunciation of looming? Browse loom. Test your vocabulary with our fun image quizzes.
As the image becomes increasingly larger on the perceiver's retina , i. There is a different type of mirage that is also described as looming, in which distant objects appear much nearer than they actually are.
This is explained in the same way as the image of the ship, except that the image is not inverted; the variations in density may also act as a magnifying glass.
From Wikipedia, the free encyclopedia. For the atmospheric refraction phenomena, see Looming and similar refraction phenomena. For the periodical, see Looming magazine.
For weaving, see Loom. This article includes a list of references , related reading or external links , but its sources remain unclear because it lacks inline citations.
